Meist

Meie line-tantsu grupp hakkas koos käima alates septembrist 2008.a.  On olnud ka väljalangejaid, aga keda asi huvitas ja aeg lubas on jäänud.


Aita, Annika, Anne, Aire, Merike ja  Merike, Maris, Iriina, Raili, Riita, Siiri, Jane, Kersti, Kaja, Külli, Kerli, Piia, Piret.

 

Kui me 2008.aastal alustasime, siis alul tulime pühapäeviti trenni, tantsisime ära ja kibekähku igaüks omale poole laiali. Kolmapäeviti Mõisa Aidas proovisime ka jõudu ja oskust mööda kaasa tantsida, aga repertuaar oli veel na kesine ja oskused ka. Detsembris oli Mõisa Aidas puna-valge kolmapäev. Puna- valged olime, aga oskused ikka veel kesised. Jõulude ajal käisime linna kuuse all esinemas. Vat siis oli juba uhke tunne, päkapikumütsid peas ja puha. Need kaks esinemise tantsu, mis me seal esitasime, tuupis Merle  meile “pika puuga” pähe. Veebruaris oli Navi kultuurimajas Pipi teemaline sõbrapäev. Ega midagi – muutsime end oskuste ja võimaluste kohaselt ja muudkui aga kohale. Tore pidu oli! Tasapidi hiilis ligemale kevad ja esimese õpiaasta lõpp.  Tundub, et sel ajal hakkas juba meist  ühtne grupp moodustuma. Üha tihedamini hakkas kostuma siit-sealt murelikke mõtteid, et mis saab kui suvi tuleb ja kõik õpitu ununeb? Et peaks harjutama, aga kus ja kuidas?  Mitu pead (ja eriti naiste pead) on ju teada- tuntult loovad. Leidsime nii koha kui aja ja veetsime suve jooksul koos toredaid ja kasulikke päevi. Peale selle käisime suvel Pärnus rekorditantsul ja Antslas  maratoni tantsimas. Pärnus olime kuuekesi. Alul polnud ilmal väga vigagi, julgesime isegi telgi üles panna – mis siis, et maneeži. Hiljem rekordi tegemise ajal kallas juba rõõmsalt ja tihedalt, nii et hoolimata vihmakeepidest olime varvasteni märjad. Riita võttis olukorra kokku lühidalt ja selgelt: “Asjad kokku ja koju!” Tagasi sõitsime nagu suurt jõge mööda. Antsla seevastu hellitas meid sinise taeva ja kuuma ilmaga. See oli tõeliselt suvine ja ilus päev. Vaadake  ise piltidelt.

Kersti